Spontaanne reis Hollandisse 24 - 28 sept
Hääküll. Tundub et minu blogi-oskused pole just kiita ja oma tegemistest olen kirjutamisega ikka kaugele maha jäänud :D.
Järgmine suurem sündmus selle vahva eluperioodi jooksul oligi siis üks neljapäeva pärastlõuna, kus me Marianaga rääksime tulevast nädalvahetusest ja avastasime, et meid ootab ees 5 vaba päeva. Tegin ettepaneku, et homme hommikul võiks Amsterdami sõita. Tema silmad läksid rõõmust suureks nagu saturnirõngad ja juba järgmine hetk oligi telefon käes ning kutsusime autotäie rahvast kokku.
Pärast "pingelist" planeerimist oli meil hostel, söök ja transport orgunnitud ning reis võis alata.
Esimesel õhtul, kui kohale jõudsime võtsime kohe suuna punaste laternate tänavale ja nautisime kohalikke vaatamisvräärsusi :D. Poistel kel suu ammuli ja silmad kissis tegid meie sõbrannale rohkelt rõõmu.
Enne hostelisse tagasi pöördumist käisime loomulikult läbi ka kohvipoest, kus võtsime tee peale kaasa ühed kosmosemuffinid. Kuna aga nende mõju hakkab toimima alles peale kahte tundi, siis võib seda väga ebaõnnestunud sööminguks nimetada.
Ärevus oli küll suur, aga uni siiski liiga magus ja see maius tegi meid kõiki nii uniseks, et ei suutnudki kulminatsioonini üleval olla. Seega läksimegi magama ja hommikul ärkasime lihtsalt mõnusa pohmakaga, mis küll õnneks kiiresti ära kadus.
Et enam mitte seda viga korrata, läksime kohe hommikul kohvipoodi ja lasime lõunaooteks kosmosekoogid sisse ning tegime natukene pläru ka... see on meie reisikaaslane Dekuju samuti teadmatusi avastamas.
Ning oppaaa... meie päev kujunes väga huvitavaks, esmalt me küll üritasime linnaga tutvuda ja kõike huvitavat piltmällu salvestada, aga mingi hetk muutus asi ilmselgelt liiga raskeks.
Kosmos lähenes. Põhimõtteliselt võib seda 3 faasina ette kujutada.
1. Suu muutus soolaseks, muutud ise maru rahulikuks ja hakkad tundma, et asi ei ole ikka päris see mis ta normaalses olekus olla võiks - sightseeing still possible :D
2. Kuna nüüdseks on juba värvid nii kirevad ja kõik tundub nii naljakas, ei ole vist mõtet pingi pealt tõustagi :D - sightseeing barely possible.
3. Ilmselt kõige pikem faas - äärmiselt rahulikuks muutusime, keegi ei viitsinud enam midagi mõelda ja veelvähem rääkida - sightseeing impossible. Tiirutasime mööda linna nii ringi, et keegi järgmine päev ei mäletanud, et oleks seal olnud. Loomulikult sai selle faasi ajal ka kõvasti nalja, aga neid võib hetkesituatsiooni huumori alla liigitada, niiet siin pole mõtet kõigest pajatada.
Päeva lõpetasime kohustusliku programmiga :)
Kuna nüüdseks siis see lollus ka ära proovitud, võtsime järgmine hommik rattad ning avastasime tõelist Amsterdami, mõõõõnuuuuuus :), meil vedas ilmaga ka nii, et kogu päev läks ainult rattasõidule ja kohaliku arhitektuuri tutvumisele.
Õhtu lõppedes oli mul soov ka ookeanit ära näha, seega lasime enne pimedat Amsterdamist jalga ja võtsime suuna läände. Jõudsime täpselt päikeseloojanguks kohale :) parim päeva lõpp. Edasi läksime Delfti, kus kohtusime Vitori sõprdaega ja möllasime koos nendega ka terve järgmise päeva.
Mõned videod reisist:
